Rahvastiku vääramatu vananemine on muutunud arenenud maailma peamiseks probleemiks. Kui esmalt näis see tekitavat vaid vajadust pensionireformi järele, siis täna on teadlased jõudnud tõdemuseni, et rahvastikuvananemine muudab kõike – alates sotsiaalhoolekandest kuni valimistulemuste ja argielu mustriteni. Selgeks on saanud seegi, et kaasaegses postmodernses ühiskonnas ei tööta enam need poliitikakujundamise mustrid, mis olid efektiivsed heaoluriigi kuldajastul (1960-70ndatel). Käesolev artikkel analüüsibki, kuidas on muutunud valijaskonna segmentide huvid ja kuidas sihtgruppidele orienteeritud poliitika mõjutab heaoluriigi alusväärtusi nagu solidaarsust ja sotsiaalset kodakondsust. Analüüsi üks olulisi järeldusi on, et vananeva rahvastikuga ühiskonnas seisavad poliitikategijad keerulise vastuolu ees: pikaajalist jätkusuutlikkust silmas pidades tuleks poliitikavalikutes eelistada nooremat põlvkonda, ent nende eelistuse realiseerimiseks vajaliku võimu saamiseks tuleb rahuldada vanema põlvkonna kui elektroraadi mõjukaima grupi nõudmised. Kuigi põlvkondadevaheline solidaarsus on uue poliitika strateegiliseks võtmeküsimuseks, lähtuvad erakonnad pigem vastupidisest liinist. Poliitikameetmed on sihitud väiksematele, kuid erakonna jaoks olulistele tarbijagruppidele, keda valimiste eel püütakse privilegeerida.